1930.aastate Sinimandria

Mõned nimed on väärt seda et neid mäletatakse. Üks väärt nimi saabus Tartusse tagasi sel suvel, mil Kompanii tänaval avas juba kolmandat korda viimase saja aasta jooksul uksed restoran nimega “Sinimandria”.

Sinimandria sisenes Tartu restoranimaastikule aastal 1934 mil peale suuremaid ümberkorraldusi restoranis “Automaat” sai see uueks nimeks "Sinimandria". Esimesest asukohast Raekoja platsil koliti 1937 aastal uutesse ruumidesse Kompanii 2.

Consomme Royal, lõhekala hollandi kastmega, Bitky a’la Skobelev ja tedrepraad pohlasalatiga on mõnedeks stiilinäideteks mida toonase Sinimandria peakokkade poolt serveeriti. Roogade tase oli piisavalt kõrge et lubada restoranil pidada end toonase Tartu absoluutsesse tippu kuuluvaks. Falstaff toona restorane ei järjestanud, aga kolme parima restorani hulka Sinimandriat toonases Tartus kindlasti loeti.

1930.aastate Sinimandria oli suur ja mitmekesine. Lisaks restoranile ja öölokaalile opereerisid sama maja eri osades ka õlle- ja veinibaar, eraldi ruumid vastuvõttude korraldamiseks ning tolle aja kombe kohaselt ka eraldatud kabinetid ehk separeed.

Esimese Sinimandria kõrge lend sai lõpu 1940.aasta võimuvahetusega Eestis. Septembris 1940 kolis restoran veel endise kohvik “Ateen” ruumidesse kuid kaotas seal juba oma näo ja väljapeetuse, muutudes Tartu Kaubastu restoraniks I-2.

Järgnes pikk periood mil Kompanii 2 hoones ei restoranidest ega Sinimandriast kui unistuste maast ei räägitud. Suurema osa 1940-1990 aastasse jäänud perioodist tegutses siin majas Tartu Kultuurikeskus.

TÄNANE SINIMANDRIA

Nüüd aga on käes aeg kus Sinimandria restoran avab jälle oma uksed. Küll mõnevõrra teisel kujul kui eelkäijad - näiteks öölokaali või õllebaari praegustes plaanides ei sisaldu. Selle asemel toome teieni esmalt pagarikoja ja tipptasemel brunchimenüü.

Muutunud on ajad ja arusaamad ja - ehk on uus värske ja helge hommikune Sinimandria kenaks täienduseks oma eelnevatele reinkarnatsioonidele.

Kas Sinimandria kolmas tulemine on edukas - seda ütlete teie, kallid kliendid. Aga me vähemalt püüame et ka tänased tartlased oma sammud sama iseenesest mõistetavalt Sinimandriasse seaks kui Bernard Kangro “Emajõe” tegelased omal ajal:

Jõudsime raekoja ette.

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.

Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!